Kondiitrimaffia

Pühapäeviti on kombeks kohalikel Bustamente pargis ringi käia ja mõningatel kohalikel on kombeks sel puhul oma küpsetiste ja käsitööga välja tulla.

Kuna tüdrukud käivad koerte varjupaigas abiks, siis tekkis mõte seda nähtust ära kasutada koertele mänguasjade raha teenimiseks. Nii toimuski pühapäeval küpsetamine  sektsioonides. Eliisa tuli välja kaneelirullide ja maitsvate taimetoitlaste kookidega. Meie pagaritöökojast väljusid kaeraküpsised ja muffinid.

Müügile aitasid kindlasti kaasa keskmisest heledamad juuksed müüjatel ja  väga järjekindel müügijuht Diego, kes kujundas hinnad ja turunduskampaania.

Igatahes oli huvilisi piisavalt ja parimad ostsid kohe terve komplekti küpsetisi.

Hea uudis on veel see, et tänu Diegole (või faktile, et talle maitseb must leib) on meie käsutuse informatsioon, kust saab rukkijahu - mitte küll täisterajahu, aga ikkagi.

Tutvustasime oma kultuuri ka kohelikele ja tasuta. Kes proovis, see kiitis

Tasuta leiva üle oli eriti hea meel kahle koolitüdrukul. Tundus nagu see oleks olnud esimene söök sellel päeval - vähemalt täpselt niipalju nad näitasid oma rõõmu välja.

Kokkvõttes jäädi plussi ja ilmselt läheb aktsioon kordamisele.

Meie korter pakub päris häid päikeseloojanguid

Muidu läheb rahulikult, Sven tuleb ka peagi oma 3-nädalaselt USA-tuurilt tagasi.

Lõunast tagasi

Jah, tegelikult oleme me juba mõnda aega sealt Pichilemust tagasi, aga ma proovin veel meenutada, mis seal toimus.

Mäletan, et esialgu tundsime me ennast laeva (-kujulise maja) keldris pisut imelikult. Kõik see niiskus merelt, ilma akendeta olemine ja kardinast tehtud uks. Aga tundub, et mõne päevaga harjusime ära, sest tegelikult oli päris mõnus olla seal paksude betoonis seinte vahel vaikuses - kuhu vahest kostus ainult ära ookeani lainete mühin. Või siis hommikuti hosteli  haldaja (šokolaadipaberist valmistatud antenniga) raadio käimapanemine. Oli selge, et see raadio ei püsinud lainel eriti hästi.

Ma ei teagi kas tegemist oli puuduva liftimootorite hääle või linnaliikluse mürafooni puudumisega, aga seal paksude seintega laevas oli hea uni - nii mõnigi päev magasime hommikusöögi maha.

Esimest päeva jääb ilmestama supermarketi otsimine meile võõrast linnakesest. Käisime väga umbkaudsete juhtnööride järgi mööda tänavaid, kuniks üks autojuht jäi keset ristmikku seisma. Väidetavalt suurest soovist inglise keelt rääkida. Ta arvas, et ta saab meid supermarketiga aidata ja nii me pakkisime ennast neljakesi väikeauto tagaistmele. Sõites selgus, et ta polnud ka väga kindel, et kus täpselt see supermarket asub, aga kaasreisija siiski tundus asja teadvat. Jutu käigus selgitas ta ka, et talle ei meeldi lahjad narkootikumid - see on muidugi üks asi, mida sa roolis oleva autojuhi käest kuulda ei taha. Aga sõit toimus tihedas liikluses ja vaikselt, seega jõudsime üsna pea linnakese tähtsaima poe juurde. Ostsime lõuna ja järgmiste hommikute jaoks sööki ja jooki. Ja võtsime vastu ühehäälse otsuse, et tagasi lähme jala.

Lõunasöök sai päris tugev - otsustades portsu suuruse järgi.

Me tõime sinna hostelisse ka ühe traditsiooni - UNO kaardimängu. Vähemalt toimus see mäng rahvusvahelises seltskonnas igal õhtul kui me seal olime ja me annetasime oma kaardid ka hostelile. Põhiline küsimus, mis mängijaid vaevas selle kaardipaki kujunduse juures - kas nr. 6 kaarti on võimalik panna nr. 9 peale ja vastupidi. Sellega seoses meenus üks Jimi Hendrixi lugu. See oli kokkuvõttes päris kirev mäng Austraalia-Saksa-Prantsuse-Eesti-Austria-Tšiili seltskonnas.

Ühel päeval võtsime me mööda randa ette retke paljukiidetud Puna de Lobos asundusse, kus pidid olema veel suuremad lained ja kaks kivimürakat merest välja turritamas. Kuus kilomeetrit jalutamist näitas meile kuidas meri ja kivimid on omavahel kokku juhtunud ja mis nad üksteisele aja jooksul teinud on. Igatahes need ei olnud geograafia tunnist tuttavad settekivimid ja kui ka olid, siis maavärinad ja teised nihkumised olid seda maapinda oma äranägemise järgi sättinud. Või siis oli tegemist horisontaalse settimisega.

Rannas leidus ohtralt sellist ussi välimusega meretaime, mida kohalikud sööma pidid. Nimeks sellel mere-asjal Cotchayuyo  temas pidi olema palju mineraalaineid ja vitamiine

Üks naisterahvast tuli meile isegi rannas seda krõbistades vastu - kuna ta ei tundunud kohalik olevat, siis me tema eeskuju ei järginud. Kuigi mõned sabad korjasime igaks juhuks üles - mine tea kuna vaja läheb.

Igatahes olid Puna de Lobos kohas suured lained olemas ja hunnik surfareid neid püüdmas.
Hunnik kaktuseid ja natukene huvitavat rannikut.

Lisaks need kaks kivimürakat ka.

Hea uudis oli see, et siin maailma lõpus oli restoran. Või vähemalt Churros-e putka. Pärast mitut tundi lonkimist pole midagi paremat, kui ära proovida kohalik kaloripomm. Spetsiaalse masinaga tainast  voolitud  ja õlis küpsetatud toru, mis täideti kondentspiima sarnase asjaga mille nimeks Dulce de Leche ehk Manjarr. Kokkuvõttes nägi see välja nagu Statoili kabanoss, aga ilmselt sisaldas keskmiselt 6x rohkem kaloreid.

Oh seda rõõmu näljase inimese näos

Üldiselt möödusid meie päevad laevas rahulikult lugedes, süües ja puhates

Ideaalne lugemise koht, vaatega 20m kauguselt ookeanile

Ühel hommikul nägime me tänu Austraalia tüdruku tähelepanelikule pilgule ka delfiine.
Järjest vähem andis mulle rahu see ühistoas vedelev laud

Kuna sarnaselt siia tulemisel toimunud rahvasterändamisele otsustasid kõik pühade lõppedes pealinna tagasi rännata, siis oli suhteliselt sege, et teisipäevaks me bussipileteid ei saa ja otsustasime oma reisi pikendada. Ja ma otsustasin selle tekkinud aja ära kasutada selleks, et laine-surfi proovida. Tuult on tühjalt merelt taga aetud küll, aga prooviks nüüd korra ka laineid püüda.

Hommikul vara uurisin hosteli omaniku käest, kas õpetust saab. Sain mitte liiga suure tasu eest kalipso, laua ja õpetaja. Kuigi siin hakkab suvi, siis on meile selgeks saanud, et tänu sealt alt pingviinide juurest tulevale hoovusele ei lähe see vesi siin kunagi liiga soojaks. Aga kalipsoga oli see temperatuur siiski talutavaks tehtud - ainult väike eneseületus tuli teha. Tänu instruktorile sain ma esimese sessiooni ajal vast kokku mingi 5 sekundit surfamise tunnet ka. Jälgijad rannast arvasid küll, et see oli pigem 1.5 sekundit sõitu, aga ma jään siiski enda juurde - see tundus pigem 5 sekundit sõidunaudingut.

Loomulikult õnnestus laua peale püsti tõusta ja mõningatel harvadel juhtudel ka sealjuures laine energiat hetkeks kasutada ja mingi hoog saada ainult siis kui instruktor õiges suunas ja õigel ajal hoo sisse lükkas. Ühtlasi selgus ka, et sellise tegevuse jaoks on vaja teatud tüüpi lihased, mida mul kahjuks sel korral kaasas ei olnud. Esimese sessiooni tulemus oli suurepärane, olin murdnud oma laual kolmes uimest kaks. Keegi väga vihane ei tundunud selle jama pärast olevat. Ühtlasi sai ka selgeks, et sellises külmas vees ujumine, lauale ronimine, ookeani-lainetega võitlemine ja laual olles kätega sõudmine on väga hea viis kuidas kaloreid kaotada.

Kaldale jõudes laenasin Mareki käest raha, et ühe churrosega esmane energia taastada. Ühtlasi sai ka selgeks, et kohalikud tänavakoerad on ilmselgelt ära hellitatud turistide poolt - söövad ilmselt fileeliha. Sest olles ise energiast lage, hakkas mul ühes koerast kahju ja ma murdsin tüki churrose saia osast - seda nuusutati põlglikult ja lipati edasi.

Ühel päeval ostsime me veel kalurite käest värsket kala ja grillisime seda - "käis kah" elamus oli, kuna see oli mingi selline kala, millele kalaturul ei vaevuta nime panema, vaid sildil on lihtsalt kirjas "kala".

Kohalik Reinetast valmistatud ceviche oli tunduvalt parem valik.
Mingil õhtul lonkisime ka kohalikul valgusfestivalil, tegelikult küll ürituse juurde välja pandud müügitelkides. Festivalile endale ei jõudnudki, sest külm tahtis nina peast ära võtta sellel päeval.

Kokkuvõttes oli Pichilemu kena kogemus. Jätsime laevaga hüvasti ja suundusime Santiagosse otsebussiga.

Buss läks muidugi 40km enne Santiagot katki...

Tren Al Sur

Saabumas oli järjekordne pikk nädalavahetus. Kinnitamaks Lauri kahtlusi, siis hakkab ka meile tunduma, et pühad tehakse liikuvaks siin just sellepärast, et need ei satuks nädalavahetusele, vaid need pikendaks nädalavahetust mugavalt. Igatahes sai meile selgeks, et on vaja vaheldust ja me peame Santiagost põgenema. Plaan sai tehtud ja paadikujuline hoste sai broneeritud vähemalt kolmeks ööks Pichilemu linnakeses. Laupäeva hommikul pidi hakkama meie seiklusrikas reis.

Olimegi juba varavalges pakitud ja minemas, isegi vist enne kella 9 astusime kodust välja, et suunduda bussijaama. Bussijaamas selgus, et see pikk nädalavahetus põhjustab üleüldise rahvasterände. Oli suur sagimine ja piletimüügis öeldi meile imestunud ilmel, et tänaseks küll enam ühtegi piletit Pichilemu linnakesse ei ole. Küsisime veel teise bussifirma kassast ka igaks juhuks, aga saime sama vastuse. Oletasime, et aeg on küps Plaan B jaoks, et otsida autorent. Küsisime turismisärki kandva neiu käest, et kust  umbes me võiks leida autorendifirmasid. Meid juhatati keskjaama - see on see hetkel käigus olev raudteejaam koos oma poodide ja putkamajandusega. Seal ei hakanud meile ühtegi autorenti silma. Küsisime igaks juhuks ka turvameeste käest - nemad arvasid, et autot saab rentida kuskilt kesklinna kandist.

Nagu üks hiljuti sotsiaalvõrgustikes ringe teinud pilt ütles, siis pole hullu kui plaan A, B ja C luhtuvad - terve tähestik on veel plaanide tegemiseks olemas.

Nii hüppasime me igaks juhuks aina kasvavasse rongipiletite järjekorda.  Sest rong ütle, et Tren Al Sur - mis peaks tähendama, et rong läheb lõunasse. Ja kuna meie sihtpunkt pidi ka lõunas olema, siis tundus kõik loogiline. Pärast kümneid minuteid järjekorras seismist avati lõpuks kassad ja koos piletimüügiga edenes järjekord meeldivalt kiiresti. Otsustasime rongisõidust viimast võtta ja tellisime pileti kõige kaugemasse peatusse. Lootusega, et ehk seal pole inimesed pühadest ja rahvasterändest nii vaimustusest ja me leiame mingi  bussi oma sihtkohta. Kell 11 algas rongisõit. 

Rong lapiti puupüsti täis ja iga 10 minuti järel oli peatus. Samas peatuste vahel tormas elektrirong üsna kiiresti edasi. Linnaliinibussides tavapäraseks saanud esinejaid ei olnud. Keegi kitarri ei mänginud, mõni üritas jooke ja ajalehti küll müüa. Meil õnnestus hõivata neli istekohta ja reis oli päris mugav. Kui linnamaastik läbi sai, siis hakkasid sirgete ridadega lõputuna tunduvad viinamarjaaiad ja vahest oli sekka ka sattunud mõned viljapõllud ning suuremad viljapuuaiad. Ilmselt on lootust millalgi jälle musta leiba saada. Aknast vilksasid enamasti mööda mäed - suuremad ja väiksemad. Vedurijuhis oli kaduma läinud muusika talent - kuna tal oli mitme erineva heliga pasunad käsutada, siis ta tuututas neid vaheldumisi ja segases rütmis vastavalt raudtee ületuskohtade lähenemisele.

Rong sõitis ja inimesed vahetusid jaamades, kuniks kätte jõudis San Fernando peatus, kõik läksid maha ja rongile ei jäänud meiegi. Esmapilgul tundus see olevat unine väike linn. Lähemal uurimisel selgus, et linnakesel on suurust küll.

Asusime bussijaama otsima. Üsna rongijaama lähedalt leidsimegi ühe bussijaamakese, aga ühelgi bussil ei paistnud meie sihtkohaga. Vähemalt oli seal WC ja kui me tundsime ennast juba kergemalt, siis uurisime ühe bussimehe käest, mis värk selle Pichilemu bussiga on. Tegelikult käis see jälle lihtlausetega (keda me siin petame: tegelikult lihtsalt ritta pandud sõnadega), aga bussijuht seletas, et tegelikult mõned tänavahed edasi ja vasakule olemas ja teine bussijaam. Me oleme aru saanud, et siin käivad asjad pisut teisiti. Et külas ei ole lihtsalt üks bussijaam - tavaliselt on bussijaam teatud firma busside pesaks. 

Paar tänavavahet edasi ja vasakule me bussijaama ei leidnud. Kammisime pisut seda ala veel ja siis küsisime. Selgus, et bussijaam pidi olema ikka otse edasi. Bussijaama jõudes selgus, et ühe firma bussid olid siiski välja müüdud, aga teises firmas olid piletid olemas - mis sellest, et õhtul kella 18:3o paiku alles. Aga siiski tundus plaanis hakkavad asja saama, sest meie oletus osutus tõeks, et siit linnast saab tõesti sinna linna, kus meil vaja on. Otsustasime piletid ära osta ja seejärel 5 tundi parajaks teha.

Alustuseks tahtsime kõhu täis süüa, kuna poole päeva oli läbi saanud ja veel pikem pool oli ees. Läksime kohale lõhna järgi ja väga petta ei saanudki. Saime kõhud täis.

Ettekandja uuris meie käest küll mitu korda üle, et kes kala tahab ja kellele liha - kartulite ja riisiga läks küll pisut sassi, aga söök oli maitsev.

Mina soovisin küll kino leida ja aeg seal parajaks teha, aga keegi üleliia palju sellest ideest ei vaimustunud. Kui me olime mõnda aega linnas ringi lonkinud, siis tundus peagi, et kui leiaks kuskilt varjulise koha, siis oleks ka päris hea.

Ja varjulise koha me leidsime. Arvasime, et küllap kiriku juures on mõned suured puud. Esimese kiriku juures küll ei olnud. Suundusime järgmise kiriku juurde. See oli taradega ümbritsetud ja maavärinas ilmselgelt viga saanud.

Küll aga oli kiriku ees linna park. Kõlgutasime mõnda aega seal pingil jalgu ja uudistasime möödujaid.

Kuna aga seal oli vist liiga jahe ja tuuline, siis otsustasime pargi sisse minna ja murul pisut aega parajamaks teha kohalike koerte moel.

Otsustasime siin linnas poes ka ära käia, kuna tagasihoidlik arvutus näitas, et me jõuame oma sihtkohta suures pimedas. 

Bussisõit kulges rahulikult, paljudes külakestes ja asulates tehti peatusi. Viinamarjaistanduste lähedal paistis uhkemaid maju. Tavalistes külakestes jälle sellised tagasihoidlikumaid. Reisi lõpupoole asendusid viinamarjaistandused okaspuude metsaga ja olukord läks pimedaks. Tekkisid väikesed küsimused, et kuidas me oma öömaja üles leiame.

Otsustasime kindluse mõttes takso võtta. 12 tundi hiljem olimegi kohal. Meid juhatati lahkesti hosteli keldrikorrusele akendeta tuppa. Ookeani lähedus andis ennast tunda niiskuses ja hääles tunda - see on hind mida pead maksma, kui tahad ookeani veest mõnekümne meetri kaugusel magada. Maja ise oli ehitatud 1900 aasta paiku kaljunuki otsa ja oli kangesti laeva moodi nii seest kui väljast nagu järgmisel päeval selgus.

Käisime kohalikus minimarketis sütt ja õli ostmas.
Saime meeleheitlike pingutustega grilli põlema - sest niiske süsi ikka ei sütti ei õli ega muu trikiga. Aga grillitud liha oli kõike seda vaeva väärt. Sõime kõhu täis ja sõlmisime sõprust teiste laeva elanikega. Tundus, et enamus oli siia tulnud asja pärast - surfama.

Uni oli hea.