Paragrahv 79.

Vabariigi Presidendi valib Riigikogu või käesoleva paragrahvi neljandas lõikes sätestatud juhul valimiskogu.

Vabariigi Presidendi kandidaadi ülesseadmise õigus on vähemalt viiendikul Riigikogu koosseisust.

Vabariigi Presidendi kandidaadiks võib seada sünnilt Eesti kodaniku, kes on vähemalt nelikümmend aastat vana.

Vabariigi President valitakse salajasel hääletusel. Igal Riigikogu liikmel on üks hääl. Valituks tunnistatakse kandidaat, kelle poolt hääletab Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline enamus. Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse järgmisel päeval uus hääletusvoor. Enne teist hääletusvooru toimub uus kandidaatide ülesseadmine. Kui teises hääletusvoorus ei saa ükski kandidaat nõutavat häälteenamust, siis korraldatakse kahe teises voorus enim hääli saanud kandidaadi vahel samal päeval kolmas hääletusvoor. Kui Vabariigi Presidenti ei valita ka kolmandas hääletusvoorus, kutsub Riigikogu esimees ühe kuu jooksul Vabariigi Presidendi valimiseks kokku valimiskogu.

Valimiskogu koosneb Riigikogu liikmetest ja kohalike omavalitsuste volikogude esindajatest. Iga kohaliku omavalitsuse volikogu valib valimiskogusse vähemalt ühe esindaja, kes peab olema Eesti kodanik.

Riigikogu esitab valimiskogule presidendikandidaadiks kaks Riigikogus enim hääli saanud kandidaati. Presidendikandidaadi ülesseadmise õigus on ka vähemalt kahekümne ühel valimiskogu liikmel.

Valimiskogu valib Vabariigi Presidendi hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete häälteenamusega. Kui esimeses voorus ükski kandidaat ei osutu valituks, korraldatakse samal päeval kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletusvoor.

Vabariigi Presidendi valimise täpsema korra sätestab Vabariigi Presidendi valimise seadus.

1. 

Riigipea valimise viisi valikul arvestatakse üldiselt riigipea pädevust. Parlamentaarses riigis presidendi otsevalimise ettenägemisel tuleb arvestada, et selliselt saab president tugeva mandaadi, mille kasutamiseks rahva ootustele vastavas ulatuses on õigusi vähe. See võib kaasa tuua rahva pettumise ja riigiõiguslikke probleeme, kui riigipea asub oma volitusi praktikas laiendama. Presidentaalses riigis, s.o riigis, kus valitsus vastutab presidendi ees ja presidendil on ulatuslikud võimuvolitused, on presidendi otsevalimine loogiline ja demokraatia põhimõttest tulenevalt soovitav.

1.1. 

1937. a põhiseadus nägi ette Vabariigi Presidendi valimise üldistel ja otsestel valimistel. Valituks pidi loetama kandidaat, kes on saanud kõige rohkem hääli, absoluutset poolthäälte enamust (s.o enam kui poolt kõikidest häältest) ei nõutud. Kui üles seati vaid üks kandidaat, valis presidendi Riigivolikogu, Riiginõukogu ja kohalike omavalitsuste esinduskogu esindajate üldkoosolekul 3/5 häälteenamusega. Kandidaatide ülesseadmise õigus oli üksnes Riigivolikogul, Riiginõukogul ja omavalitsuste esinduskogude esindajate kogul, mis andis praktikas võimaluse üldisi valimisi mitte korraldada. Eesti esimene president Konstantin Päts valitigi tema kandidatuuri ülesseadjate üldkoosolekul.

1.2. 

Põhiseaduse Assamblees oli Vabariigi Presidendi valimise viis üks põhiline vaidlusobjekt, nendes vaidlustes osales aktiivselt ka ajakirjandus. Põhiseaduse eri eelnõudes pakuti välja Vabariigi Presidendi valimiseks otsevalimisi (J. Raidla töögrupp) või valijameeste süsteemi (J. Adamsi töögrupp). Algul toetas assamblee ERSP programmilisest nõudest tulenevat valijameeste süsteemi, mille kohaselt väidetavalt ei näe PS presidendi puhul ette aktiivset poliitilist rolli, presidendi otsevalimine ei sobiks parlamentaarse riigikorraga ning võimaldaks presidendil oma pädevust teiste riigiorganite arvel laiendada, toetudes tugevale mandaadile. Valijameeste kogu pidi koosnema Riigikogu liikmetest ja sajast omavalitsuste esindajast. Hiljem pooldas Assamblee Vabariigi Presidendi valimist Riigikogus, mida tingisid reaalpoliitilised argumendid. Näiteks ei soovitud, et riigipea valimistel osaleksid kaudselt mittekodanikud, kes osalevad volikogude valimistel. Üks argument oli ka kohalike omavalitsuste volikogude suurem poliitiline inerts e väiksem valimisolek muudatusteks. Lõpuks ühendati kompromissina mõlemad valimisviisid (Riigikogu ja valijameeste kogu). Prioriteet kuulub Riigikogule ja valimiskogu rakendatakse alles siis, kui Vabariigi Presidendi valimine Riigikogus tulemust ei anna.

2. 

Presidendikandidaadi Riigikogus valimiseks ülesseadmise õigus on vähemalt 1/5 Riigikogu koosseisust, s.o 21-l Riigikogu liikmel.

3. 

PS seab Vabariigi Presidendi ametikohale kandideerimiseks ainult kaks formaalset nõuet – sünnijärgne Eesti kodakondsus ja vanuse alampiir 40 aastat –, kuid sisuliselt eeldab hääleõiguse olemasolu. Sünnijärgsuse tingimus peab rõhutama, et riigipeaks saab vaid isik, kes eeldatavalt on riigiga tugevalt seotud.

Suhteliselt kõrge vanusetsensus on riigipea puhul tüüpiline ning parlamentaarse riigikorra puhul üldjuhul PS-s fikseeritud. Nõutava vanusepiiri peab kandidaat olema saavutanud ülesseadmise päevaks (VPVS § 2 lg 1), seega on tõlgendus erinev Riigikogu liikmekandidaadi omast, kes peab 21-aastaseks saama hiljemalt valimiste päevaks.

4. 

Riigikogus valituks tunnistamiseks on vaja saada Riigikogu koosseisu kahekolmandikuline häälteenamus, s.o 68 häält.

4.1. 

Erandlik oli PSRS § 4 kohaselt Vabariigi Presidendi valimine 1992. a. Kandidaadi ülesseadmise õigus oli vähemalt kümnel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul. Kandidaadi registreeris Vabariigi Valimiskomisjon. Valimised toimusid üheaegselt Riigikogu valimistega otsevalimisena. Registreeriti neli kandidaati, kes said hääli järgmiselt: Lagle Parek (ERSP) 4,23%, Rein Taagepera (Rahvarinne) 23,39%, Lennart-Georg Meri (Isamaa) 29,51% ja Arnold Rüütel (valimisliit Kindel Kodu) 41,77% kehtivatest häältest. Et ükski kandidaat ei saanud üle poole hääletamisest osavõtnute häältest, valis Riigikogu 5. oktoobril 1992. a kahe enim hääli saanud kandidaadi hulgast Vabariigi Presidendiks L-G. Meri (poolt 59 häält). A. Rüütlit toetas 31 Riigikogu liiget, kehtetuks tunnistati 11 valimissedelit.

4.2. 

1996.,  2001. ega 2006. a ei õnnestunud Riigikogus Vabariigi Presidenti valida ja valimine läks valimiskogusse.

1996. a presidendivalimiste esimeses voorus sai L-G. Meri 45 ja A. Rüütel 34 häält; teises voorus oli häälte arv vastavalt 49 ja 34 ning kolmandas voorus 52 ja 32. Valimiskogus valiti teises hääletusvoorus riigipeaks L-G. Meri 196 poolthäälega. A. Rüütel sai 126 häält. Esimeseks hääletusvooruks seati lisaks nimetatuile üles veel kolm kandidaati.

2001. a presidendivalimiste esimeses voorus Riigikogus sai Peeter Kreitzberg 40 ja Andres Tarand 38 häält; teises voorus P. Kreitzberg 36 ja uus kandidaat Peeter Tulviste 35 häält. Kolmandas voorus kogusid mõlemad kandidaadid, nii P. Kreitzberg kui ka P. Tulviste, 33 häält.

2006. a presidendivalimiste esimeses voorus kogus ainus üles seatud kandidaat Ene Ergma 65 ja teises voorus ainsana üle seatud kandidaat T. H. Ilves nii teises kui kolmandas voorus 64 häält.

  2011. a valiti riigipea Riigikogus: T. H. Ilves valiti teiseks ametiajaks presidendi ametisse tagasi 73 poolthäälega, tema vastaskandidaat I. Tarand kogus 25 häält.

5. 

Valimiskogu ühe osa moodustavad parlamendi liikmed, nii on see ka teistes riikides. Teise osa valivad kohalike omavalitsuste volikogud, lähtudes riiklikku registrisse kantud hääleõiguslike kodanike arvust oma haldusterritooriumil presidendi valimise aasta 1. jaanuari seisuga. Kvoodid on järgmised: kui omavalitsuse territooriumil on kuni 10 000 hääleõiguslikku Eesti kodanikku, valib volikogu valimiskogusse 1 esindaja; 10 001 – 50 000 kodanikku – 2 esindajat; 50 001 – 100 000 kodanikku – 3 esindajat; üle 100 000 kodaniku – 10 esindajat (VPVS § 22 lg 2). Taolise süsteemi tulemus on, et valimiskogust rohkem kui 2/3 on kohalike omavalitsuste esindajad (1996. a oli suhe 273 : 101; 2001. aa 266 : 101; 2006. a 244 : 101), kes kõik peavad olema Eesti kodanikud. Toodu näitab, et presidendi valimisel valimiskogus ei ole seadusandja ja volikogude esindajate mõju tasakaalus. Seepärast on tehtud ettepanek kehtestada proportsionaalsuse nõue (PS muutmata ei ole seda kohalike omavalitsuste praeguse arvu juures võimalik saavutada) või minna üle presidendi otsevalimisele, s.o hüljata valijameeste süsteem.

6.1. 

VPVS § 25 lg 1 tõlgenduse kohaselt peetakse selles silmas Riigikogus kolmandas voorus kahte enim hääli saanud kandidaati, kes tegelikult on samad, kes said enim hääli juba teises voorus (vt senise praktika kohta komm 4.2). Uute kandidaatide ülesseadmist valimiskogu liikmete poolt on peetud problemaatiliseks ning arvatud vajalik olevat see õigus ära muuta. Põhjenduseks on üldiselt see, et praeguse korra juures (eriti kui nii koalitsioonil kui ka opositsioonil puudub ühiskandidaat) kujuneb valimine Riigikogus jõudude vahekordi selgitavaks aktsiooniks, kus põhikandidaate üldse veel ei esitata ja valmistatakse ette võimalikke kokkuleppeid valimiskogus.

6.2. 

1996. a presidendivalimistel seati valimiskogus täiendavalt üles kolm, 2001. a kaks kandidaati, viimaste seas üks favoriidiks peetu.

Kui 1996. a üksnes valimiskogus ülesseatud kandidaadid seal teise vooru ei pääsenud (said kokku 39,8% kehtivatest häältest), siis 2001. a valimistel oli olukord vastupidine: teise vooru jõudsid üksnes valimiskogu poolt ülesseatud kandidaadid (teised said esimeses voorus 44,1% häältest).

1996. a sai L-G. Meri valimiskogus 196 ja A. Rüütel 126 häält, st 13,4% valijameestest jättis sedeli tühjaks. 2001. a valimiste teises voorus kogus A. Rüütel 186 ja T. Savi 155 häält, 6,3% sedelitest olid tühjad.

Sooviga valida Vabariigi President Riigikogus, aga mitte valijameeste kogus, leppisid 2006. a presidendivalimiste eel Riigikogus esindatud erakonnad kokku, et valivad välja erakondade esitatud kandidaatide hulgast isiku, keda esitada presidendikandidaadina Riigikogus valimiseks. Kokkuleppega ei ühinenud Eestimaa Rahvaliit, kes deklareeris oma toetust president Arnold Rüütli tagasivalimiseks ning kelle toetamisega ühines hiljem ka Eesti Keskerakond. Ilma nendeta ei olnud võimalik Riigikogus nõutavat häälteenamust (68) saavutada. Valimistel Riigikogus kandideeris 28.08.2006 esimeses voorus Res Publica liige Ene Ergma, kes sai 65 poolthäält, teises voorus E. Ergma taandamise tõttu kandideeris sotsiaaldemokraat Toomas Hendrik Ilves, kes sai 29.08.2006 nii teises kui ka kolmandas voorus 64 häält. Valmiskogus 23.09.2006 sai senine president A. Rüütel 162 ja T. H. Ilves 174 poolthäält, millega viimane osutus valituks Eesti Vabariigi presidendiks.

6.3. 

Parlamentaarse riigikorraldusega riikide valimiskogudes rakendatakse esimestes voorudes üldiselt kõrgendatud häälteenamuse nõuet. Sellega stimuleeritakse poliitilisi jõude koostööle. Eestis on valimiskogus mõlema vooru puhul ühesugune nõue: presidendi valimiseks on vajalik hääletamisest osavõtnud valimiskogu liikmete häälteenamus ehk rahvakeeles 50%+1 hääl. Teises hääletusvoorus sama nõude säilitamisel ei ole välistatud võimalus, et kumbki kandidaat ei saa nõutavat häälteenamust, eriti kui mõjukamate poliitiliste jõudude poolt esitatud kandidaate oli esimeses voorus kaks. Enama arvu kandidaatide puhul on võimalik valimiste blokeerimine vähemuse poolt nn tühjade sedelitega. Võib tekkida olukord, et presidendi valimine jõuab tagasi Riigikokku. Selle vältimiseks tuleks muuta § 78 lg 7 nii, et teises voorus osutub valituks kandidaat, kes saab rohkem hääli, ning et võrdse häälte arvu puhul osutub valituks vanim kandidaatidest või heidetakse liisku.

6.4. 

Kui jääda valimiskogu puhul seadusandliku kogu, st Riigikogu, ja kohalike omavalitsuste esinduskogude esindajate proportsionaalsuse nõude juurde, siis tuleb see fikseerida PS § 79 lg 7 muudatusena.

Siiani on viitega keerukusele ja kulukusele tõrjutud mõtet valida valijameeste kogu üldvalimistel Riigikoguga samades valimisringkondades.